Andra Liisa Reimaa, II SO
Praeguseks on iga tähelepanelikum gümnasist märganud, et sellel õppeaastal liitus kooliperega uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helle Leppik. Selleks, et meil oleks võimalus uue õpetaja kohta rohkem teada saada, kohtusin Leppikuga ühel üsnagi rahulikul arvestuste nädala pärastlõunal ja küsisin temalt paar küsimust, mis nii mõnegi rahutu hinge uudishimu rahuldada võiksid.
Kes Te olete ja kust tulete?
Olen Viljandi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helle Leppik ja tulen eelmisest aastatuhandest.
Kuidas leidsite tee Viljandi Gümnaasiumisse?
Olen alati teadnud, et selline tore kool on olemas. Kaudselt olen selle kooli vilistlane, kui pidada Viljandi Gümnaasiumi eelkäijateks kõiki Viljandis varem eksisteerinud keskkoole. Olen näinud Viljandi Gümnaasiumi kerkimist selle esimesest nurgakivist saati, sest aasta mõniteist tagasi töötasin teisel pool tiiki punases teatrimajas. Kuna Ugalas asetses minu kabineti aken täpselt suunaga Viljandi Gümnaasiumi poole, siis sõna otseses mõttes nägingi hetke, mil kopp maasse löödi ja see kool kerkima hakkas.
Minu minevik on Viljandi Gümnaasiumiga kaudselt alati seotud olnud, nii tuttavate õpetajate kui õpilaste kaudu, seega kui kevadel tekkis võimalus siia kooli tööle kandideerida, siis seda ma ka tegin.
Kuidas on möödunud esimesed kaks kuud meie koolipere seltsis?
Minu jaoks on need kaks kuud olnud väga töised. Olen pidanud väga palju just iseenda jaoks õppima ja väga palju iseenda jaoks taasavastama. Varasemalt olen töötanud Paistu koolis, mis on väike maakool. Olen töötanud teatris, mis pole üldse kool, kuigi kaudses mõttes saab ka sealt väga põhjaliku hingehariduse ja olen töötanud ka Viljandi Kultuuriakadeemias, mis on jällegi hoopis teistmoodi õppeasutus.
Gümnaasiumis töötamist alustades olen pidanud enda jaoks taasavastama pea kõik, alustades gümnaasiumi õppeprogrammist ja lõpetades nutitahvli hingeeluga. Lisaks sellele olen avastanud hästi ägedaid noori hingi, kes mind ümbritsevad. Hea meel on mul selle üle, et olen saanud inimestega suhelda enda silmade kõrguselt.
Mis on Teie lemmikosa õpetajatööst?
Lemmikosa on inimestega rääkimine, nende seisukohtade kuulmine ja enda seisukohtade avamine. Selle vahel võib tekkida selline väike ping-pong, mis on kõige ägedam.
Mulle tegelikult piisab juba sellest, kui kirjanduse tunnis on klassis paar-kolm inimest, kes on valmis minuga diskuteerima, minu küsimustele vastama ja enda seisukohta avaldama. Peale sellist tundi saan minna koju naeratus näol ja mõelda, et jess, äge tund oli.
Mis on Teie lemmikteema, mida tundides käsitleda? (võib olla nii kirjandusžanr või ortograafia reeglid)
Inimene. Mulle väga meeldib kirjanduse tunnis arutleda üldinimlike teemade üle, mis nendes teostes, mida tunnis käsitleme, esile tulevad. Nii mina kui õpilased saame läbi kirjandustegelaste mõista neid inimlikkuse tahke, mis meid kõiki puudutavad. Kirjandus pole lihtsalt paberile pandud mõttetu sõnade jada, vaid see tegelikult räägibki meist.
Mida Te soovite õpilastele läbi enda töö edasi anda?
See on keerulisem küsimus kui arvata võiks… Ennekõike võib-olla maailma mõistmist. Mitte, et ma ise seda maailma mõistaks – ma ise avastan seda iga päev ja jäängi avastama.
Eelkõige loodan, et minu poolt pakutavates materjalides, vestlustes ja loetus peegelduks maailm oma mitmekihilisuses, mis aitaks kaasa mõistmisele, et maailm on palju laiem ja kirjum, kui me ette oskaks kujutada. Loetu võiks anda ajendi olla tolereerivam erisuste suhtes, mis maailmast vastu vaatavad.
Mis kuulub osava õpetaja pagasisse ehk mille järgi saab öelda, et õpetaja teeb enda tööd hästi?
Mõistvus ja mõistus võiksid käia käsikäes.
Kuidas laete enda akusid, et õpetajana endast 100% anda?
Jalutan, käin regulaarselt ujumas, vaatan häid teatrietendusi ja filme ning kuulan head muusikat. Olen edukalt omandanud ka Fred Jüssi propageeritud ,,molutamise’’ oskuse.
Kes on Teie lemmikautor – nii Eestist kui välismaalt?
Eestist muidugi Kivirähk. Väga armastan tema huumorit, mis paraku pole kõigile alati vastuvõetav.
Välismaalt Bulgakov. Olen alati valmis ,,Meistrit ja Margaritat’’ uuesti lugema.
Mis kirjandusžanri te kohe üldse ei salli?
Novelle. Need on liiga lühikesed ja enne kui mina jõuan sinna sisse minna on need juba otsas. Olen pika vinnaga, tahan justkui hoojooksurada, mida novell mulle pakkuda ei suuda.
Teil on väga unikaalne ja silmapaistev stiil – kust ammutate inspiratsiooni?
Vaatan, mis poes silma hakkab, päris tõsiselt! Mul ei ole mingisugust brändi või veebilehekülge, mida ma jälgiks või jäljendaks. Küll aga armastan ma värve. Siin pimenevas kaamoses on lihtne panna kaela näiteks punane sall ja juba on lõbusam olla. Muide, olen taaskasutuse pooldaja – teise ringi poodidest leiab kõige ägedamaid asju.
Eeskujul internetis levinud kiss-marry-kill mängust, olen loonud samal põhimõttel loetelu kirjanikest, kelle seast peate valima, kellega Te sooviksite õhtust süüa, kelle käsikirju Te näha või analüüsida sooviksite ja kellega koos sooviksite midagi luua, kas siis raamat, publikuga vestlusõhtu vms. Kirjanikeks on Tammsaare, Koidula ja Under.
Underi käsikirjad oleks huvitavad. Mõeldes temast kui Eesti sensuaale kirjanduse algatajast, siis oleme küll lugenud tema luuletusi pikkadest sukkadest mis lõppeda ei taha, aga tont teab, mis ta veel võis kirjutada – põnev!
Koidulaga, Eesti naiskirjanduse algatajaga, oleks huvitav teha talk show’d.
Pean siis Tammsaarega õhtusöögile minema, aga miks ka mitte! Tammsaare on väga huvitav kirjanik, mulle väga meeldivad nii ,,Tõde ja õigus’’ kui ka ,,Elu ja armastus’’, kuid ma pole temale kui isikule väga küüsi taha saanud. Kujutan rohkem ette Käthe Hansenit, kes oli väga värvikas, markantne ja pretensioonikas proua. Tema kõrval tundub Tammsaare vaikne ja tasane, kuid küll me leiaksime teemasid, millest rääkida.
Kolm nippi kooliperele, et tulev talveperiood edukalt üle elada.
Kandke villaseid sokke, põletage kodus küünlaid ja hoidke sõprade ligi.