Ethel Lääts, II VÕ
Kuidas Teile on seni meeldinud Viljandi Gümnaasiumis?
Väga mõnus on olnud. Õpilased ja kolleegid on olnud väga toetavad.
Mis Teid tõi Viljandi Gümnaasiumi?
Pooljuhus. Lähiringkonnas käis läbi, et VG otsib geograafiaõpetajat. Tänu sellele, et ees olid mu enda kunagised õpetajad Viljandi Maagümnaasiumi aegadest, siis oli kuidagi julgem tulla.
Mis erialal Te olete doktorikraadi saanud? Miks just selline valik?
Rakendusbioloogia. Loodus on kuidagi alati südamelähedane olnud, seega tundus loogiline valik.
Mis Teid viis õpetamiseni ja miks just geograafia õpetajaks?
Õpetajaks ma õppinud ei ole. Varasemalt olnud ka kaks õppeaastat (asendaja lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja jaoks) Tartu Rakenduslikus Kolledžis, kuigi ise olen alati vandunud, et ma ei lähe mitte kunagi õpetajaks. Just selle koormuse tõttu. Aga siin ma nüüd olen!
Mis hobid on Teil väljaspool tööd?
Matkamine, looduses viibimine, Kaitseliit, mootorrattaga sõitmine, lugemine ja filmide vaatamine.
Kas oleks soovitusi tuleviku osas, nt mida võiks ette võtta peale kooli?
Hoidke silmad-kõrvad lahti ning vaadake, mida elu teile pakub.
Kas Teil on mingi tore lookene seoses metsaga või mootorrattaga?
Oi, neid on olnud palju…
Konnakotkas – Varasem lookene oleks, kus käisin oma tolleaegse magistritöö juhendajaga välitöödel. Tolle aasta kevade lõpu / suve alguse poole olin metsas väike-konnakotka pesadel poegi rõngastamas ja käekäiku vaatamas. Siis olid nad nii väiksed, umbes kahe peopesa suurused, nagu imearmsad väiksed karvapallid. Ja umbes kuu aega hiljem, kui uuesti käisime “väikseid” konnakotkaid vaatamas, mõtlesin, et näen uuesti neid imearmsaid poegi. Minult küsiti, kas ma sooviksin ka seekord ühe poja sülle võtta, mõtlesin, et saan uuesti ühe nunnukese kätte, aga ei, see oli juba SUUREM. Aga enne, kui ma selle linnu sülle sain, juhendaja kaalus ja mõõtis selle linnu tiiva siruulatust jne. Ma naljatasin, et vaata kui äge, viskab siin selili ja kõike: paneb jalad taeva poole. Selle peale ta ütles mulle: kuule, ära teda küll praegu jumala eest puutu, kuna nüüd on linnu kõige ohtlikum asend – küüned minu suunas ning samuti nokk. Pärast uurimist ma sain selle linnu sülle ja ta oli sama suur kui täiskasvanud lind, kuigi möödas oli kõigest umbes kuu. Ning seda metsikut lindu hoida oli ehmatav, ning kes oleks arvanud tol ajal, et nad nii kiiresti kasvavad. (2014)
Konnakotkaga, 2014
Karuema koos oma poegadega – Sõitsime ringi ning nägime, et auto eest jooksis karupoeg läbi ja keeras poole tee peal ka veel tagasi. Me vajutasime ehmatusest pidurit ja vaatasime, et huvitav, kus ema on. Igaks juhuks jäime paigale, vaadates ümbrust, et äkki jookseb ka karuema tee peale. Kui karupoeg läks tagasi, siis sai vaikselt auto aken alla keritud. Ma nägin silmanurgast, et nagu karu jookseks: oksad raksusid, nagu oleks maavärin, ning avastasin, et see oli karuema veel oma kahe pojaga. Ema ajas ennast püsti, vaadates ümbrust, ning pojad jooksid puudel üles-alla-üles-alla. Ema, seistes püsti, kutsus oma pojad puu otsast alla ja nad suundusid metsa tagasi.
Hunt – Eelmine suvi nägin linnast väljas olevas perekodus köögi aknast, et põllu taga oleva metsa ääres liigub nagu miski. See metsatukk jääb umbes paar kuni mõnisada meetrit majast. Vaatasin, et seal liigub ringi mingi suur koer, aga vaatasin siis uuesti ja avastasin, et see ei ole koer, vaid hunt. Asukoha reetis helehall hunt, kuna suvel on puud lehtes, ning neid oli kaks. Mõtlesin, et väga hea, et koera pole kodus, muidu oleks veel järele jooksnud.