Silver Erm, III MF
Getriin Orgusaar lõpetas 2018. aastal Viljandi Gümnaasiumi ja on nüüd juba uuesti koolimajas tagasi, aga mitte enam õpilase, vaid geograafiaõpetaja rollis.
Milline on olnud Teie haridustee?
Haridustee sai alguse väikesest Kolga-Jaani põhikoolist. Järgnevalt õppisin Viljandi Gümnaasiumis võõrkeelte süvaõppesuunal, kus omandasin keskhariduse. Pärast gümnaasiumi lõppu otsustasin suht spontaanselt minna Tartusse õppima. Esialgu arvasin, et tahan minna õppima inglise keelt, kuid sisseastumiseksamil istudes sain aru, et see pole ikkagi see, mida igapäevaselt teha tahaksin, ja võtsin suuna hoopis Eesti Maaülikooli poole. Mulle oli öeldud, mis hiljem vastas ka tõele, et seal on päris palju praktilist õpet, mis tundus nagu see võiks mulle sobida – õppemeetodina on ta hea variant ka. Läksin sinna esialgu keskkonnakaitse kursusele, kus õppisin ühe aasta, kuid otsustasin siis, et ka see polnud see, mis täpsemalt teha tahtsin. Siis vahetasin õppe loodusturismi suuna peale. Sealt õppisin majandusaluseid, bioloogiat, geograafiat taustainfona ja üleüldse turismi arendust Eestis. Hästi palju oli praktilist, koolimajast väljaspool õppimist. Loodusturismi õppe bakalaureuse kraadiga lõpetasin kenasti. Peale seda läksin Tartu ülikooli õpetajaks õppima, süvendusega gümnaasiumi astme bioloogia õpetajaks.
Kuidas õpetamise vastu huvi tekkis?
Mingil määral on mõte kuklas tiksunud juba pikalt, kuna mu ema on haridustöötaja. Kui tuli teha valik, mida magistriõppes edasi õppida, siis mu tuttavad läksid õppima õpetajaks – see oli variant, mida ma esialgu ei olnud üldse kaalunud. Nad hakkasid rääkima, et see ühelt poolt täidab suhtlemisvajadust: sa saad olla noortele omamoodi suunamudia koolimajas. Kuna loodusaineid olen õppinud ja see mind huvitab, siis ühel hetkel tekkiski mõte, et miks mitte. Seal õppides sai üha selgemaks, et see on täiesti minu amet.
Kas olnud ka varasemaid kogemusi õpetamisega, näiteks õpetajate päeval?
On ikka, nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on olnud. Ma ei mäleta, et ma siis oleks seda nii tõsiselt võtnud, et päriselt õpetajaametit kaaluda. Küll on olnud muid kokkupuuteid ema töö kaudu, kus ma käisin noortekeskuses töötubasid läbi viimas, põhimõtteliselt ema asendamas. Sain ise planeerida, mis ma seal parasjagu korraldan ja siis ma tegingi loodusvaatlustunni, kus me käisime õues. Kui ma seda päriselt läbi viisin, tekkis mul tunne, et “Äge! Õpilased naeravad mu naljade peale ja oskavad pakkuda oma näiteid. Nad kuulavad, mida ma räägin, nad ütlevad, et see on põnev.” Siis ma küll juba mõtlesin, et õpetamine sobib mulle. Miskipärast õpetajate päeval selle peale ei mõelnud.
Mida huvitavat olete gümnaasiumis töötades märganud?
Kuna ma ei ole muul ajal kui praktika raames üldse gümnaasiumis töötanud, vaid pigem põhikoolis, siis on väga positiivselt mind üllatanud õpilaste suhtumine õppetööse. Võrreldes põhikooliga on see drastiliselt muutunud. Õpilased on palju eneseteadlikumad ja nõudlikumad – nad ootavad geograafiast ja üleüldse ainetest palju rohkemat. Mida põhikoolis tuli rohkem ette, oli klassi isiklike suhete jagunemine ja sellega pidevalt jagelemine – seda gümnaasiumis väga ei ole, mis on minu silmis positiivne
Millega tegelete väljaspool tööd?
Kui ma juhtun teleka ette, meeldib mulle vaadata dokumentaalfilme loodusest ja looduskatastroofidest. Peamiselt ongi need seotud geograafia või bioloogia ja elustikuga. Kodust väljaspool mängin hobikorras sulgpalli ja jalutan Viljandi linnas ringi. Tihtipeale, kui ma tere ei ütle, siis võib juhtuda, et ma vahin lihtsalt maha ja otsin põnevaid kive, sest kui ma üritan kapist leida midagi, mida litosfääri tunni ajal näidata ja kapis pole, siis ma lähen ja võtan midagi kodust kaasa, näiteks ise maast leitud gneissi tüki.
Mida konkreetset Erasmus+ raames olete teinud?
Käisime kaasõpetajatega Balkani poolsaarel Horvaatias. Kursuse nimi oli Learning English. Seal me peamiselt õppisime ajavorme ning ametlikku ja mitteametlikku kirjutamist. Väga palju oli konkreetselt sotsiaalse suhtlemise praktikat. Kohati olid ülesanded seal väga väljakutsuvad, kogemus tõi mind maa peale tagasi ja ma mõistsin, kui roostes mu inglise keel tegelikult on. Inimesed, kellega kohapeal tutvusin, tegid kogu protsessi kordades meeldivamaks. See oli hoopis teistmoodi õppimiskogemus kui tavaliselt olen harjunud.
Õpetate geograafiat ja olete ka bioloogiahuviline. Mida soovitate õpilastele, kes nendest teemadest samuti huvitatud on?
Kui on mingi täpsem eriala, siis kindlasti minna seda õppima. Loomulikult ma soovitan alati õpetajaks õppida. Ma loodan, et see huvi ei rauge ja keegi seda motivatsiooni maha ei tõmba. Omalt poolt püüan seda juurde anda, kui alge selle vastu kuskil olemas on.
Mida kujutab endast Teie Tartu ülikoolis tehtud magistritöö “Digiõppevahendite kasutamine loodusainete tundides”?
Probleem ilmnes minu õpingute ajal. Üldjoontes joonistus välja, et eakamad õpetajad ei kasutanud digivahendeid ning minul jättis see ka jälje õpingutele. Teatud määral on loomulikult õpikud koostatud õppekava kohaselt, küll aga puuduvad sealt interaktiivsed joonised ja võimalused õppimiseks, võrreldes internetis pakutavaga. Õpingute ajal otsustasingi, et see võiks olla probleem, mida uurida. Uurimistöö raames vaatlesin, kui palju ja milliseid digiõppevahendeid õpetajad kasutavad. Tulemustes selgus, et mingi määral neid vahendeid kasutatakse, küll aga kõige põhilisemaid. Väga palju on õppetöös kasutamata arvutite potentsiaali. Seda üritan ma oma õpetamises muuta ka – enamik tunnid on mul kas mingi esitluse näol, kus ma näitan mingeid mudeleid või jooniseid juurde. Samamoodi lasen õpilaste digioskustel areneda. Tihtipeale arvatakse, et õpilastel on pädevad digioskused. Paratamatult lõpuks selgub aga, et reaalsed oskused arvuti käsitlemiseks õpilastel puuduvad – see, et keegi lihtsalt arvutis mängib või videosid vaatab ei ole hea digioskus. Kuna see on meie tänapäeva maailm, siis ma arvan, et nii õpilased kui ka õpetajad võiksid üksteist aidata ja õpetada arvuti kasutamisel.