Getlin Sosi II VÕ
Alates selle õppeaasta algusest võttis õpetaja Kristy Leinus vastu talle pakutud inglise keele õpetaja ametiposti, olles aastaid töötanud meie koolis usundi- ja kultuuriõpetajana. Peale kõige selle on ta ka väga palju reisinud ning maailma näinud. Kindla peale on just tema üks huvitavamaid õpetajaid meie koolis. Võtsin ette ning uurisin Kristylt selle kohta lähemalt. Selles intervjuus on juttu temast ja tema seiklustest.
Kui peaksite end ühe sõnaga kirjeldama, siis mis see sõna oleks ja miks?
Kirjeldaksin end sõnaga kirevus, esiteks seetõttu, et ma tegelen paljude erinevate asjadega ja seda sõna otseses mõttes. Ma loen palju erinevat kirjandust, ma tegelen erinevate keeltega, ma käin siin ja seal. See kõik on nagu kaleidoskoop, mulle endale meeldib see sõna tegelikult palju rohkem. Ma olen nagu kiriku roosaken – kildudest kokku pandud. Neid kilde on palju ja erinevaid. Jälgin erinevaid inimesi, erinevaid kultuure, erinevaid nüansse ja usundeid, sellist ühist nimetajat minu sees ei ole. Mind on palju.
Mis on teie lemmikraamat või -raamatud?
Teatmeteosed, erinevad reisikirjad. Mul ei ole otsest lemmikraamatut, ma loen nii mitmesuguseid teoseid. Geograafiast ajalooni välja, võin kätte võtta isegi füüsika raamatu, kui mul seda vaja on. Kui vaadata minu riiulit, siis seal on näha palju kokkuvõtvaid raamatuid erinevate riikide kohta. Neis raamatutes on kirjutatud riikide kultuuri, spordi, usundite ja eluolu kohta. Seda tüüpi raamatuid on küll palju. Teine riiulitäis raamatuid, mida on palju, on mitmesugused elulood. Võimalik, et reisikirju on elulugudega võrdselt, aga vist võib need asetada kolmandale kohale.
Kuidas teil tekkis huvi erinevate kultuuride, usundite ja maailma vastu?
Ma arvan, et selles on natukene süüdi minu ema. Ta oli pedagoog, on praegu ka veel, aga ta on ekspedagoog. Samuti oli ta aastaid ka giid, kui hakkas vaheaeg, eriti pikk suvevaheaeg, siis läks tema reisima ja võttis mind muidugi kaasa. Sealt sai huvi ilmselt alguse.
Miks valisite just usuteaduskonna? Kas midagi peale pikaajaliste õpingute rääkis veel arstiteaduskonna vastu?
Mul oli tõesti kunagi kaks varianti, kuna minu suguvõsa on seotud pedagoogikaga ja tegelikult ka meditsiiniga, siis mul kujunes iseseisvalt välja kaks liini. Kodus ma nägin pedagooge, mõlemad vanemad olid mul õpetajad ja ükskord neljaks päevaks haiglasse sattudes nägin pealt, kuidas arstid toimetasid, tegelesid, ning see hakkas mulle meeldima. See toimus umbes teises klassis. Mu elu on samuti viinud mind kokku mitmesuguste meditsiiniliste momentidega, mis on täiesti ise kätte jooksnud. Kuidagi nii siis jäigi kaks valikut – arstiks või õpetajaks.
Lõpetasin kooli humanitaarsuunas, aga arstiteaduskond nõudis füüsika ja matemaatika komplekseksamit. Vaadates, mis eksamis võib ette tulla, tundsin, et see mulle vist ikka ei sobi. Paljud tuttavad ütlesid ka, et pean ikka pool elu seda ametit õppima, ning tundsin, et ei jaksa. Ma ei läinudki algselt pedagoogikat õppima. Läksin usuteaduskonda, selles on süüdi minu klassivend, kes utsitas mind kõvasti tagant. Tol hetkel sai oma paberid sisestada vaid ühele alale ja mõtlesin, et lähen kindla peale välja. Ma sain sisse ja ei kahetse.
Mis on kõige huvitavam riik, kus te käinud olete?
Ma ei saa öelda, mis on just kõige huvitavam. Kultuure on nii palju erinevaid. Superilus on olla Taj Mahali ees ja vaadata seda kena pärli, mis su ees seisab. Väga lahe on olla vanas püramiidis Egitpuses ning tunda seda antiikset jahedust, samas on ilus vaadata äärelt alla Capri saare ümber olevat sinist vett. Minu jaoks ei ole vahet. Kui peaksin ütlema isegi paar riiki, siis see on ka raske, aga ma ütleks India. Mulle meeldivad Dubai tornid, mulle meeldib Portugali valge liiv, mulle meeldib Itaalia või ükskõik millise Vahemere saare sinine vesi, mulle meeldivad kevadised Hollandi lillepõllud. Ei ole võimalik öelda midagi konkreetset.
Mis on kõige ebatavalisem toit, mida te proovinud olete ja kus riigis seda teile pakuti?
Koeraliha. Seda pakuti mulle Usbekistanis, mitte Aasias, vaid Usbekistanis. Olen söönud veel ussi, mis oli päris kummaline. Veel isegi konna, me algselt ei teadnud, et see oli konnaliha. Tundus imelik, aga polnud sel häda midagi. Samuti ka veel haiuimesuppi, algul ei saanud arugi, sest kalasupp on ikkagi kalasupp.
Mis on kõige kummalisem/erilisem kink, mis teile välismaal tehtud on?
Ebatavalist ei ole, aga nende arusaam on teine. Näiteks moslemid austavad küll meie kultuuri. Kunagi kingiti mu abikaasale enne vana-aastaõhtut, peale meie jõulutraditsiooni, kaamlirõngas (see mis pähe käib) ja arafati rätik. Kuna nende soov oli austada ka meie kultuuri, siis oli kaamlirõngas seotud punase kinkepaelaga, mida meie kasutame siis kinkepakkide kinni sidumisel. See oli väga armas.
Kas teil on mõni soovitus õpilastele, kellel on soov samuti reisida/minna õppima usuteaduskonda?
Pole mingit erilist soovitust. Ise peab kõik läbi tegema. Annan sellise idee – kui sa kuskile riiki reisid, mis on Euroopast/kristlikust kontekstist väljas, uuri tausta ja ära jää uhkeks. Sulle mõni asi mujal ei meeldi, siis mõtle alati sellele, et sina oled külaline. Käitu külalisena, tunne end külalisena, sul ei ole kõik lubatud ja sa pead seda endale tunnistama. Solvangu ja tänu piir on väga ähmane.
Jõudu ja jaksu õpetaja Kristy Leinusele uuel ametipostil meie koolis ning palju edu!