Kevin Jürgen, III MF
Eliise Ilves käis vahetusaastal Argentiinas, Lõuna-Ameerikas. ,,Pigem olen siiski rahul, sest mul õnnestus käia ära kohas, kuhu ma edasises elus tõenäoliselt sattunud ei oleks,” tõdeb Eliise.
Kust tekkis Sul jõud, tahtmine, motivatsioon üldse minna välismaale vahetusaastaks õppima?
See on tegelikult omaette huvitav lugu. 10. klassi alguses oli võimalus minna Ameerikasse, läbi FLEX programmi. Registreerisin end sinna, läbisin testid jne, kuid kahjuks aprilli alguses öeldi mulle, et ma ei osutunud valituks. Paari nädala pärast sattusin täiesti juhuslikult ühe teise firma otsa, mille puhul ma teadsin, et ka mu sõber oli tol hetkel nende läbi Ameerikas vahetusaastal. Minu soov oli õppida hispaania keelt, seega saatsin järgmisel hetkel emale sõnumi, küsides kas ma võin Hispaaniasse minna. Ta oli päri ning täitsingi avalduse. Peale esimest videokõnet selgus, et kahjuks olin Hispaaniasse minemisega veidi hiljaks jäänud, kuid see-eest pakuti mulle võimalust uue aasta alguses Argentiinasse minna. Loomulikult olin sellega nõus.
Missuguse firma või projekti läbi osutusid Sa valituks? Kui palju nemad hüvitasid kulusid/andsid toetust? Kui palju reis üldse kokku maksma läks?
Vahetusaastale läksin lõpuks läbi ASSE Eesti firma. Argentiinasse minek läks maksma veidi üle 7000€, mida oli võimalik ASSE stipendiumiga vähendada. Kahjuks mind stipendiumi saajaks ei valitud.
Mida tuli lõppude lõpuks teha, et Sinu eesmärk saaks saavutatud, sh keele õppimine, oskused, tingimused?
Kõige olulisem oli tegelikult lühikese aja jooksul nii suure summa kokku saamine. Ma tegin lepingu kuskil suve alguses/kevade lõpus ning makstud pidi olema detsembri lõpuks. Vahepeal pidi osa võtma ka veel erinevatest infotundidest, koolitustest, eelorientatsioonist jne. Ning enne minekut käisin ka Soomes, viisat taotlemas. Keelt ma enne minekut väga palju ei õppinud, kuid tagantjärgi mõeldes oleksin pidanud seda rohkem tegema.
Kui keeruline oli harjumuspärasest keskkonnast loobuda ning kohaneda uuega?
Ütleme nii, et alguses ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest elasin 4 päeva hotellis koos teiste õpilaste ning vastuvõtva organisatsiooniga EduQuality. Hiljem jõudis mulle ka kohale, et olen täiesti uues keskkonnas ning siis oli pisut raske.
Missugused on Su mälestused mõnest tähtsamast kuupäevast, näiteks lendamispäevadest või avalduse kinnitamisest?
Esimene lend üksi oli kindlasti meeldejääv, samuti ka tagasitulek. Argentiinasse startisin 1. märtsil ning tagasi tulin 5. juunil. Ma lendasin elus teist korda lennukiga ja esimest korda üksi. Naljakal kombel ei kartnud ma peaaegu üldse. Küllap sellepärast, et ma ei teadnud, mis mind ees ootab – tagasitulek oli juba veidi hirmsam.
Kuidas Teid välismaal vastu võeti: perekond, uued tuttavad, kool?
Mind võeti vastu väga lahkelt ning argentiinlastele omaselt avasüli. Kõik olid väga avatud ning huvitatud minuga suhtlemisest.
Millised tegevused olid lisaks koolis käimisele veel kohustuslikud?
Elementaarne oli aidata majapidamistöödega – see kehtib ükskõik kuhu vahetusaastale minnes. Ma aitasin nii palju, kui oskasin.
Nimeta 2 asja, mis enim meeldis ja jäi meelde.
Sõbrad ja loodus! Kaks asja, mida ma väga igatsen. Sain oma pundiga väga lähedaseks ning meil oli väga lõbus omavahel. Argentiina loodus oli seal piirkonnas meeletult ilus. Elasin linnakeses, mis asus mägises piirkonnas ja vaade oli alati ilus.
Mis ei sobinud või mis oleks võinud parem olla?
Pere oli üks asi, millega ma kahjuks rahule ei jäänud ning seetõttu sealt ka varem naasesin. Tundsin end seal üsna üleliigsena. Neil oli endil sel ajal probleeme ning kahjuks kippusid nad oma pahameelt ka minu peal veidi välja elama. Ega ka nende majapidamine polnud eriti kiita. Peres elas 8 kassi ning 5 koera. Aprilli alguses sündis 5 kutsikat juurde. Seega majas oli väga räpane.
Kuidas olid lood taskurahaga? Missuguse summaga võiks arvestada?
Mul oli enda Eesti pangakontol omajagu taskuraha, lisaks veel lastehoius, mille ma kaheksateistkümneseks saades kätte sain. Kahjuks, kuna seal oli rahaühikuks peeso, ei osanud ma esimene kuu midagi peale hakata. Kaasa olin võtnud veel USA dollareid, sest öeldi, et neid saab hea kursiga peesodeks vahetada. Lõpuks tuli välja, et ma ei saanud ka neid kasutada, sest olin võtnud kaasa liiga väikesed kupüürid. Aprillis leidsin lahenduse. Sain ühest pangaautomaadist oma pangakaardiga peesosid välja võtta, väikese teenustasuga. Kokkuvõttes ei kulunud mul pea üldse raha. Vahepeal läks paar eurot koolilõunale (kuni ma hakkasin seda ise tegema), klassimatkale ja vihiku peale. Suurem kulutus oli paar päeva enne äralendu, kui läksin sõbra perega kingitusi ostma tagasituleku jaoks.
Kas vahetusõpilase aastal toimus mingisugune muutus ka Sinu eesmärkides, mõtteviisis või käitumises?
Ma ei oskagi öelda, pole eriti täheldanud. Seal olles olin ma pere tõttu küll pidevas stressis, mis on minuga kohati siiani kaasas.
Millised on suhted välismaa õpilastega, hoiate endiselt ühendust?
Alguses suhtlesime korra nädalas või nii, kuid nüüd pole kahjuks juba mitu kuud suhelnud. Kindlasti mõjutab ka ajavahe, mis olenevalt kellakeeramisest on 5 või 6 tundi. Tahaksin rohkem suhelda, kuid hetkel on tegusad ajad.
Kuidas nüüd tagasi tulles koolis läheb, kas jäite õppeaastat kordama?
Mul läheb päris hästi, jäin kordama ja seetõttu on olnud veidi segadusi õppeainetega, sest osa aineid tegin enne äralendu läbi ning mõnes ei pea üldse käima. Kuid on ka plusspool – mul on väga vinge uus klass, kes on mind hästi vastu võtnud ning kes on üliägedad ja sõbralikud!
Kui rahul oled oma otsusega? Kas läheks millalgi veelkord?
Mul on olnud häid ja halvemaid aegu seoses sellega, kui rahul ma oma otsusega olen, kuid pigem olen siiski rahul, sest mul õnnestus käia ära kohas, kuhu ma edasises elus tõenäoliselt sattunud ei oleks. Lisaks veel sealsed sõbrad. Kahjuks olen uuesti vahetusaastale minekuks juba vanusepiiridest väljas 🙂
Üks kuni kaks soovitust õpilastele, kes tahaks minna välismaale vahetusaastaks.
Kindlasti minge ja nautige seda kogemust, sest tegelikult tuleb see edaspidi väga kasuks.