Ron-Revon Vaarend, I MF
InterNosi toimetus viis eelmise aasta lõpus läbi suure gallup-küsitluse, mille üheks alateemaks oli koolitoit, eesmärgiga kajastada õpilaste tegelikku arvamust. Koolitoiduga seotud küsimustele vastas 115 inimest.
Sellest õppeaastast on valikus kaks koolitoitu. Uurisime, kuidas on meie kooli õpilased sellise muudatusega rahul. Küsitlusest selgub, et 85,2% õpilastest on rahul kahe koolitoiduga ja 14,8% ei ole. Vastustes tuuakse välja, et tihti on üks toitudest otsas ning prae kõrvale ei või võtta magustoitu. Lisaks vastati, et toit peaks olema mitmekesisem, kuid selle võrra on kvaliteet suuresti langenud ning väga tihti on ette tulnud, et lubatud portsionid on liiga väikesed või söök on ebaahvatlev. Selgub karm tõsiasi, et peale koolitoidu söömist jääb kõht tühjaks veel 60%-l vastanutest. Õpilasi morjendab lisaks toidu kvaliteedi langusele veel kanašnitsli puudumine ning kokkuhoiupoliitika.
Palusime ka väikest kommentaari seoses koolitoidu olukorraga Viljandi Gümnaasiumi direktorilt Juhan-Mart Salumäelt.
Õpilased kurdavad kehva koolitoidu üle. Täpsemalt tuntakse muret toidu kvaliteedi, mitmekesisuse ja koguse üle. Kas olete probleemiga kursis?
Mingi maani, aga eks me niimoodi aeg-ajalt selle tagasiside pealt, mis meile tuleb, teeme ka toitlustajale ettepanekud, mida saaks teha teisiti. Näiteks selle aasta alguses tuli tagasiside, et kohati on toit liiga soolane või liiga magus salatite puhul ja sellest lähtuvalt siis saigi sööklaga räägitud.
Kas peate seda üldse probleemiks?
Absoluutselt! Kõik tagasiside, mis me saame, seda me kindlasti toitlustajaga vahendame ja toitlustaja oma võimaluste piires teeb siis parandusi selles osas, mis kvaliteedi juures puudu on.
Siiski kurdetakse, et hilisematel sööjatel on valikus ainult üks toit, kuna teine on selleks ajaks juba otsas. Kas seda on võimalik kuidagi muuta?
Kindlasti on võimalik. Siin nüüd sõltubki, millised valikud täpsemalt küsimuseks on. Ma ise tihtipeale satun just kella 12-13 paiku sööma – siis jah võib öelda, et päris kolme toitu valikus ei ole. Seda me oleme ka sööklaga rääkinud ja nad omalt poolt on ka püüdnud seda kattevõimekust natukene parandada. Aga enamasti, kui ise sööma satun, siis on olemas põhitoit, taimetoit ja enamasti ka mõni kolmas toit, aga ma täitsa kujutan ette, et on hetki, kus ei pruugi olla kõiki valikuid. Sellesmõttes on tagasiside kahtlemata oluline ja seda tuleb ka kindlasti sööklale taaskord välja tuua.
Kas oskate öelda, miks prae kõrvale magustoitu ei või võtta?
Üldiselt on magustoit koolilõuna juurde käiv asi, juhul, kui tegu on supipäevaga. Küllap on neil ka välja mõõdetud, mis see nii öelda koolisöögi saajate hulk keskeltläbi peaks olema ehk siis, kui õpilane ostab prae, peab söökla kahtlemata arvestama sellega, et kõigi jaoks magustoitu ei pruugi jätkuda. Ma arvan, et ka see on midagi, mida saab sööklaga läbi rääkida, et võib-olla natukene rohkem magustoitu teha.
Kas on rakendatud ka kokkuhoiupoliitikat, et söögi pealt saaks rohkem raha kokku hoida?
Ei, kool ise selliseid kokkuhoiumeetmeid ei tee. Toitlustamine töötab üldse sedasi, et kool ei ole mitte söökla omanik, vaid hangib teenust. Iga mõne aasta tagant, enamasti 4-5, peab kool, kellel ei ole oma enda köögipersonali, välja kuulutama hanke, kus kehtestab hinnapiiri, mille sisse pakkumised peaksid jääma ja toitlustaja, kes teeb parima pakkumise, võidab ka hanke.
Antud juhul on niimoodi, et riik ehk siis Haridus- ja Teadusministeerium eraldab Viljandi Gümnaasiumile õpilase kohta 1,25€ päevas ja sellele tuleb juurde käibemaks. See meid otseselt ei mõjuta, sest meil on hankega kokkulepitud, et toiduhind on 1,33€ ilma käibemaksuta. Tegelikult nii head pakkumist, nagu riik loodab ehk siis 1,25€, me ei saanudki, mis tähendab, et me peame paratamatult hakkama saama kallima pakkumisega.
Toitlustaja on selle hinna sees teinud oma pakkumise: vot selle hinna eest me saame pakkuda vot sellist valikut. Täna on toitlustaja hankelepinguga kinnitanud, et ta saab päevas pakkuda kahte koolitoitu, ühte taimetoitu ja ühte eripraadi, mis on kuni 4€ maksev. Eks me selle piires peamegi siis toimetama, sest paratamatult on hinnapiir riigi poolt ette seatud. Tõsi, kui me tahaksime mitmekesisemat ja paremat toitu, siis kahtlemata peaks toidu hankimiseks eraldatud summa olema kõrgem.
Ma usun, et toitlustaja Baltic Restaurants, kes pakub meile täna teenust, teeb selle hinna eest parima, mis nad suudavad. Kool kindlasti kokku ei hoia – see raha, mis on meile toitlustuseks eraldatud, selle pealt me ka tegutseme.
Millised on pikaajalised plaanid ja lahendused, et parandada üldist koolitoitude kvaliteeti ja rahulolu?
Peamine lahendus ongi see, et muredest rääkida otse toitlustajaga. Reaalsuses aga täna selle hanke tulemusega riigi poolt meile raha juurde oodata ei ole ehk me peame selle üpris pisikese summaga hakkama saama.
Kindlasti on vaja arutada, kuidas saaks teha nõnda, et päeva lõpus olev toiduvalik ei oleks kitsam, kui ta on päeva sees. Mis puudutab nüüd toidu kvaliteeti: enamik tähelepanekuid ongi tihtipeale taandunud sellele, et kas on toit liiga soolane või liiga vähe soolane, kas liiga magus või vähe magus. See on miski, kust tuleb seda tasakaalu otsida – mis on selline optimaalne maitsestamisviis.
Kahtlemata on väljakutse see, kui on välja lubatud näiteks frikadellisupp, aga heal juhul satub kaussi üks frikadell. Sellest me peame kindlasti järjepidevalt toitlustajaga rääkima ja see ei ole kindlasti üks selline protsess, kus ühe korra räägid ja siis kõik muutub. Sellepärast me iga mõne aja tagant arutamegi toitlustajaga, selle üle, mis üldine tagasiside on tulnud.